Ikarus 255

Ikarus 255

Ikarus 255

043003

BUSS

Kui Ungari leiutaja Ernõ Rubik 1974. aastal oma rubiku kuubiku leiutas, istus ta arvatavasti Ikarus 255 tagumisel istmel ja lõdvestas ennast mootori vibratsiooni saatel.

Meie 1979. aastal Magyari tehase väravast välja veerenud selle hetke maailma kõige kandilisem buss Ikarus 255 ei kandnud just ilma asjata hüüdnime "Akvaarium". Bussi 36 reisijat näevad nii maailma, kui saavad näidata ka ennast maailmale.

TEHNILISED NÄITAJAD

TEHNILISED NÄITAJAD

Ikarus 255 pikkuseks on 11 meetrit ning buss sobib reisimiseks ainult asfalteeritud linnade vahelistel maanteedel ja linna lähedal.

  • Bussis on ebamugavad kunstnahast istmed, kuid mille seljatoed on kallutatavad.
  • Laes asuvate katuseluukide kaudu toimub salongi ventileerimine ja luukide alla puhub soengu viltu, kui juukselakki pole kasutatud.
  • Väikesemad kohvrid paigutatakse põranda alla olevasse pakiruumi.
  • Mootor lärmab kõrgetel pööretel väga kõvasti bussi tagumises osas, nohikud ja jutupaunikud istuvad alati esireas.

AJALUGU

2013 aasta kevade maiuspala vanade busside assortiis oli meie puna-valge nostalgiabuss Ikarus 255, mis on tehase väravaist veerenud välja aastal 1979.

Uuemad 256-d olid juba nupust avaneva esiuksega ja vedrude asemel õhkpatjadega. Tumepunane-valge värvikombinatsioon oli asendunud oranžikate toonidega ja esimese plastikstangega. Meie nõtke kaunitar on 255 lõpuaastatest ja omab selgeid tunnuseid uue 256 põlvkonna tulekust, kuid on ikka oma olemuselt vana kooli "Akvaarium". Ülemineku mudelile omaselt on juba uuem armatuurlaud, kus on arvestatud asjaolu, et juhi käed on statsionaarselt keha küljes ja levinud pikkusega.

Vana armatuurlauaga harjunud juhtidele, või ka vana Lux'i meestele omast rooli tagant püsti tõusmist kaugemate nuppude käsitlemiseks pole vaja. Väljalaskeaastat määravaks nüansiks on ka reisijate uksest sisenemine. Nimelt on käsitsi avataval esiuksel kasutusel käepide, mitte käelaba ehitust arvestades sobib pigem ahvidele kui piletitega reisijatele. Hilisemal mudelil oli selline käepide kasutusel ainult tagumisel varuväljapääsul.

Kiiresti lülitasid lähedal olnud keevitajad sisse oma elektrišoki aparaadid ja asusid mitmekesi nelikant toru abil turgutama bussi närtsinud karkassi. Paari kuuga suutsid Buslandi meistrid ajada bussi selja sirgu ja veel paari kuu möödudes väljus värvikambrist särav "maanteeõis". Selle projekti peamised töömehed Andres Hõrak ja Jorven Rang on andnud endast kõik, et buss saaks selline, nagu nad omal ajal meie teedel vurasid.

Meie värske vaatlusalune on teinud tööd Tartu Bussipargis, sõitnud EPA tudengitega Saksamaale ja täitnud T-Team Transis tellimisi. Peale esmast vaatlust võis tõdeda, et tegu on vägagi komplektse ja sõiduvõimelise bussiga, mida tasub taastada tulevastele põlvedele vaadeldavaks ajalooürikuks. Kui aga Buslandi töömehed olid eemaldanud väikevormid ja katteplekid, siis oli vaatepilt üsna lootusetu. Seni ainus Eestimaa teedel sõitnud Ikarus 255-test ellujäänu vaakus hinge poolpudeda karkassi najal ja pooleks murdumisest hoidis bussi eemal ainult tohutu tahtejõud.

AJALUGU
AJALUGU

Meie värske vaatlusalune on teinud tööd Tartu Bussipargis, sõitnud EPA tudengitega Saksamaale ja täitnud T-Team Transis tellimisi.

Peale esmast vaatlust võis tõdeda, et tegu on vägagi komplektse ja sõiduvõimelise bussiga, mida tasub taastada tulevastele põlvedele vaadeldavaks ajalooürikuks. Kui aga Buslandi töömehed olid eemaldanud väikevormid ja katteplekid, siis oli vaatepilt üsna lootusetu.

Seni ainus Eestimaa teedel sõitnud Ikarus 255-test ellujäänu vaakus hinge poolpudeda karkassi najal ja pooleks murdumisest hoidis bussi eemal ainult tohutu tahtejõud.