TA 6-1

TA 6-1

TA 6-1

063008

BUSS

Kui mõnel inimesel on ainult kaks elu, siis sellel bussil on olnud võimalus oma elu jooksul sündida lausa neli korda.

Iga uuesti sünd on andnud midagi juurde, mis on tänaseks päevaks andnud bussile mudeli nime TA 6-1.

AJALUGU

AJALUGU

Tegu on igati kultuurse bussiga, ennekõike on TA 6-1 ausammas meie Eesti tehnikakultuurile ja kolmas sünkroniseerimata käik kõlab kiirenduse ajal nagu Arvo Pärdi helilooming.

Esimest korda väljus buss Tartu Autode Remondi Katsetehasest aastal 1957 ja oli veidi teistsuguse näoga, ehk väiksemate esiakendega ja mudeli nimeks oli TA 6. Hiljem läbis buss samas tehases kapitaalsed remondid aastatel 1985 ja 1992. Viimati sai buss kapitaalset uuestisündi tunda aastal 2014, loomulikult Tartus.

Kui sulle meeldib kanda pruuni portfelli ja sulle teeb isegi natuke kõdi kui kõrsiku puru pudeneb sandaleti ja froteesoki vahele - siis sa oled just üks neist, keda on selles bussis nähtud juba üle poole sajandi. TA 6-1 oli väga tahe buss neile, kes ei hoolinud suurelinna kärast ja uhketest porgandi karva Zigulidest. No tegelikult eks seal suures linnas oli ka toredaid asju, näiteks Draamateatrisse sai sellise bussiga sõidetud Salme Reeki vaatama, nii, et igast osakonnast olid tublimad välja valitud ja lips kaela pooduna bussi istutatud.

Siis kui linnast tulid studendid kardulavõtu ajaks maale, siis toodi nad suure lauluga otse põllu serva selle bussiga. Pärast viidi nad muidugi sama targalt tagasi ka. Tihtilugu helistas kultuurimaja Maie ja küsis, et kas buss on korras, nimelt sovhoosi tublimad rahvatantsijad tahtsid jälle naaberkandi taidlejate manu minna sussi sahistama ja mõõtugi võtma. Ei teagi kedagi, kes poleks selle bussiga kunagi sõitnud, kui siis ainult need lapselapsed, kes peale laulvat revolutsiooni sündisid ja ainult linnas televiisorit vahtisid.

TEHNILISED NÄITAJAD

Bussis on sirge seljatoega kohti 25 inimese tarbeks ja arvestusega, et igal reisijal on ainsa pagasina võileib taskus ja kissellimannerg ilusasti näpuotsas, kiletihend kaanevahel ning ratta lohvist lõigatud kummiring hoiab kaant tugevasti kinni.

See viimane on vajalik selleks, et kaasreisija on ka inimene ja tahab puhtana kultuurimaja huumoriõhtule jõuda.

  • Bussis on äärmiselt ebamugavad istmed, millel istumine on tõeline piin inimesele, kelle igapäeva sõiduk on mõni tuntud marki luksusmaastur, kui aga tegu on inimesega, kes on lombis kummikud puhtaks lödistanud, roninud koos rehaga bussi ja soovib peale väsitavat tööpäeva jalavaeva vähendades alevi keskusesse jõuda, tunduvad bussis olevat tõelised diivanid.
  • Bussis on kaks avatavat akent, aga nende avamiseks on mõistlik koputada bussijuhi õlale, siis ta peab bussi kinni ja püüab üle higistavate inimeste ronides avada salongis asuvaid aknaid. Kui edasise sõidu käigus tundub, et ikkagi hirmus tugevasti hakkas puhuma, eks siis jätab juht jälle bussi seisma ja püüab aknad kergelt koomale nügida. Peaasi, et klaase puruks ei tõmba. Mõni kogenum inimene ehk mäletab ise ka kuidas need aknad avanesid ja saab kohapeal nõuga või jõuga abiks olla.
  • Kohvreid ei ole mõtet selle bussi kaasa võtta. Märsi saab panna juhi kõrvale, teispoole mootorit. Tegelikult on kontori juurest võimalik rehasid ja kastekannusid laenutada, seega pole neid vaja reisile kaasa vedada.
  • Bussis püsti seista ei tohi, sest pidurdamise järel võib seisev reisija ette vajudes mõne kaasreisija oma rindadega ära lämmatada. Istuda tuleb ilusasti nagu see kultuurimajas etendust nautides ikka kombeks on. Ega etendus kaua ei kesta.