Tegu on igati kultuurse bussiga, ennekõike on TA 6-1 ausammas meie Eesti tehnikakultuurile ja kolmas sünkroniseerimata käik kõlab kiirenduse ajal nagu Arvo Pärdi helilooming.
Esimest korda väljus buss Tartu Autode Remondi Katsetehasest aastal 1957 ja oli veidi teistsuguse näoga, ehk väiksemate esiakendega ja mudeli nimeks oli TA 6. Hiljem läbis buss samas tehases kapitaalsed remondid aastatel 1985 ja 1992. Viimati sai buss kapitaalset uuestisündi tunda aastal 2014, loomulikult Tartus.
Kui sulle meeldib kanda pruuni portfelli ja sulle teeb isegi natuke kõdi kui kõrsiku puru pudeneb sandaleti ja froteesoki vahele - siis sa oled just üks neist, keda on selles bussis nähtud juba üle poole sajandi. TA 6-1 oli väga tahe buss neile, kes ei hoolinud suurelinna kärast ja uhketest porgandi karva Zigulidest. No tegelikult eks seal suures linnas oli ka toredaid asju, näiteks Draamateatrisse sai sellise bussiga sõidetud Salme Reeki vaatama, nii, et igast osakonnast olid tublimad välja valitud ja lips kaela pooduna bussi istutatud.
Siis kui linnast tulid studendid kardulavõtu ajaks maale, siis toodi nad suure lauluga otse põllu serva selle bussiga. Pärast viidi nad muidugi sama targalt tagasi ka. Tihtilugu helistas kultuurimaja Maie ja küsis, et kas buss on korras, nimelt sovhoosi tublimad rahvatantsijad tahtsid jälle naaberkandi taidlejate manu minna sussi sahistama ja mõõtugi võtma. Ei teagi kedagi, kes poleks selle bussiga kunagi sõitnud, kui siis ainult need lapselapsed, kes peale laulvat revolutsiooni sündisid ja ainult linnas televiisorit vahtisid.